Hispaania teadlased viisid läbi uuringu, mille peamiseks eesmärgiks oli aru saada, mis efekt on retseptiravimite manustamisega viivitamisel laste puhul, kellel on hingamisteede põletikud. Uuringus osales 39-st perearstikeskusest 436 last vanuses 2-14 aastat (enamik neist 10a või nooremad), ning neil oli diagnoositud farüngiit (neelupõletik), rinosinusiit (nina ja ninakõrvalurgete põletik), äge bronhiit (kopsutorude ehk bronhide limaskesta põletik ) või äge keskkõrvapõletik.
Kõikidel juhtudel oli lastearstil küsimus, kas peaks lapsele välja kirjutama antibiootikumid. Lastearstid, kellel oli juurdepääs streptokoki kiirtestile, ei kaasanud sellesse uuringusse neelupõletikuga lapsi.
Uuringus osalenud lapsed jaotati kolme gruppi juhuslikkuse alusel:
- Patsiendile ei pakutud antibiootikumiravi
- Antibiootikumid kirjutati välja soovitusega alustada ravi koheselt
- Antibiootikumid kirjutati välja, kuid neid soovitati võtta ainult juhul, kui patsiendil oli palavik või ta tundis end palju halvemini 24 tundi hiljem või kui sümptomid ei taandunud teatud aja jooksul (ägeda keskkõrvapõletiku puhul 4 päeva, farüngiidi puhul 7 päeva, rinosinusiidi puhul 15 päeva, ägeda bronhiidi puhul 20 päeva jooksul).
Kõigile lapsevanematele öeldi, et on normaalne, kui laps tunneb end halvemini esimeste päevade jooksul peale arstivisiiti ja selgitati vastava haiguse puhul selle loomulikku kulgu (näiteks ägeda bronhiidi puhul selgitati, et antud haigus võib kesta kuni 20 päeva). Grupis, kus arst määras kohese antibiootikumiravi, said antibiootikume 96% lastest; grupis, kus arst soovitas antibiootikume manustada vaid siis, kui laps end halvemini tunneb, said antibiootikume 25% lastest; ning grupis, kus antibiootikumiravi ei soovitatud ning retsepte arsti poolt ei väljastatud, sai lõpuks antibiootikume 12% lastest. Olenemata ravigrupist võttis sümptomite taandumine aega keskmiselt 8 päeva. Tõsisemate sümptomite kestus oli mõlema ravigrupi puhul sarnane. Laste sümptomite ravimine muude ravimite kui antibiootikumidega oli tihedam nendes gruppides, kus antibiootikume ei pakutud või nendega viivitati. Komplikatsioonide ja lisandunud arstivisiitide arv oli gruppide lõikes sarnane. Seedetraktiga seotud sümptomite osakaal oli kõrgem grupis, kus kirjutati retsept antibiootikumiraviks. Rahulolu raviga oli sarnane kõikides gruppides.
Kokkuvõttes saab öelda, et lapsevanemate harimine selle kohta, kui pikk on haiguse kulg ja mida sellest võib oodata kombinatsioonis antibiootikumide manustamise viivitamisega viis selleni, et vaid üks laps neljast sai lõpuks antibiootikumiravi. Samas suurenes nende laste osakaal, kellele anti sümptomite kontrollimiseks teisi ravimeid, mis viitab sellele, et vanemad tahtsid midagi teha selleks, et lapsed end paremini tunneks. Sümptomite raskus ning aeg lahenduseni, komplikatsioonid ja lisandunud arstivisiitide vajalikkus oli grupiti sarnane olenemata sellest, kas neile pakuti kohest või viivitatud antibiootikumiravi või ei pakutud üldse antibiootikume. Kohese antibiootikumiraviga kaasnes rohkem seedesüsteemi probleeme. Sarnaseid tulemusi on näidanud ka uuringud täiskasvanute seas. Antud tekst on kokkuvõte uuringust “Delayed antibiotic prescription for children with respiratory infections: a randomized trial”, autoriteks Mas-Dalmau G, Villanueva López C, Gorrotxategi Gorrotxategi P jt.
Lugege uuringu kohta lähemalt: pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/33574163/
